Tehtud.

Täna hommikul, aknast välja vaadates, kuidas sajab eriti laia lund, õigemini lörtsi, tundsin ma tõelist rõõmu, et laupäevane palehigis rabelemine ei olnud asjata. Praktiliselt 12 tundi jutti ma ainult värvisin ja värvisin, et saaks ometi selle töö kaelast ära. Tegelikult hakkas värviralli mul juba kolmapäeval pihta. Laupäeva hommikuks olin juba üksjagu meeleheitel, et jälle peab pintslid ja värvirulli kätte võtma. Kui ikka peab ühte suhteliselt pisikest ruumi 3x üle värvima, sest muidu ei kata värv puitseinu ära, siis on meeleheide kerge tekkima. Lisaks veel 2x uste ülevärvimine. Õhtuks oli hoog juba nii sees, et tõmbasin selle sama kollasega köögitoolid ka veel üle.

 

Kardin on muidugi vaja välja vahetada, valge ei sobi enam mitte. Midagi pruuni,  ornamendiga või roosidega? Roosimotiiv pidi jälle moes  olema. Kardinapuuga pean ka midagi ette võtma, lühikesevõitu teine.




                               

















                                                  Keldrisse viiv uks sai  lõpuks uue lingi.

Taaskord olen hämmingus, kuidas hele värv teeb ruumi visuaalselt  suuremaks ja valgemaks, kuigi see on ju teada, tuntud puhtalt optiline effekt.
Nüüd saab, hing täis rahulolu, hakata esimest adventi ootama.

November.

Hmm, 16. juunil alustasin värvimist ja kuna valitud värvitooniga suutsin ikkagi puusse panna, siis nii mul see ettevõtmine seisma jäigi. Värv osutus nii jubedaks sinepikollaseks, et kadus igasugune tahtmine jätkata.

 Oma rolli mängib ka see, et juba ise sees elades, ei taha remonditööd eriti edeneda.
Nii see suvi tiksus omasoodu, päevadest said kuud ja esik ikka alles ootas oma järge.
Nüüd siis võtsin ennast lõpuks kokku ja otsustasin ripakil asja ära lõpetada.
Talvel ilma kütteta ruumi ikka ei värvi küll.

Väikest viisi realiseerime kavatsust elamine pelletiküttele üle viia. Ideaalis võiks see juhtuda juba järgmine suvi, saaks sellest Pioneer-pliidi risust lahti.
Vähemalt esimesed 2 radiaatorit on juba paigas, asi seegi. Üks suures esikus ja teine wc-s.

Suve meenutades mainin ära nii rohkem endale teadmiseks ja võrdluseks eelnevate ja järgnevate suvedega, et oli rohkem kui niru. Põhiliselt külm ja vihmane. Lilled kasvada ei tahtnud. Neljast jorjenist jõudis õitsema minna vaid üks.Tokkrooside õitsemist ma ei näinudki.
Vihmased ilmad soodustasid ka rooside kidumist, mässasin nendega terve suvi. Pritsisin ja pritsisin, küll ühe mürgiga , küll teise mürgiga, suve lõpuks oli tahmlaiksus või siis roosi-rooste (täpselt ei teagi) kallal pooltel roosidel.

Kui üks kalladest õitses kenasti, siis kollane kalla otsustas õitsemise sel aastal vahele jätta.

Niru suve tõttu jäi meil sel aastal esimest korda elus mere ääres käimata. Ainuke üritus, mis andis võimaluse meelelahutuseks, oli vabaõhuetendus linnamäel, 19-ndal augustil. See oli ka ainus päev suve jooksul, kus päevane temperatuur tõusis 29 kraadi peale. Keset etendust ikkagi piserdas korraks peent vihma, mujal eestis möllas samal ajal äike. Vihmakeebid ja varjud olid igaks juhuks kaasas, õnneks neid vaja ei läinudki.

              Etendus  oli vahva.

No nii,  maalritöö ootab.

Taara käitlemisest.

Eilne päev pani punkti prahiveole. Laadisime veel 2 koormat prahti ja vedasime ära. Plats näeb välja juba päris hea. Kokku oleme ära vedanud tervelt 7 kärutäit lammutussodi, mis koosnes põhiliselt saepurust ja mädanenud lauajuppidest. Suur töö on tehtud ja ikka paganama hea tunne on küll. Jääb veel teha nipet-näpet: kangutada üles põrandalauad, vedada peale mulda ja külvata muru.

Võib-olla on jäänud veidi selgusetuks, et mida me siis nii pikalt jändasime selle platsiga.
Kunagi oli siin väike hoone, kus elati maja ehitamise ajal. Hoones oli köök ja tuba. Lisaks garaaž ja puukuur, mis veel on püsti. Kui meie siia kolisime, siis oli see hoone juba lagunenud seisus. Seda me siis olemegi likvideerinud kolmandat suve järjest.

Nüüd siis taarast.

Noolega märgitud kohast kaevas Tarvo välja tohutus koguses klaastaarat. Selle koha peal asus kunagi köök ja mis on eriti kummaline, et köögi põranda alla ladustati tühja taarat: hapukoore purke, piima,  veini ning õlle pudeleid.

Neid ämbritäisi kogunes pea kümme  täit. Lisaks veel 3 ämbrit pudelikilde.
Kas siis sel ajal (60-ndatel) taarapunkte veel ei eksisteerinud, et põranda alla taaraladu tekitati?! Või siis oli taara viimine mingi häbiasi?
Täpselt samasugune lugu oli minu töökaaslasel, kui tal hakati rehealuse põrandat üles võtma.  Välja tuli tohutu kogus klaastaarat. Igal juhul minu jaoks arusaamatu komme.
Tundub, et prügikäitlemist vist üldse ei eksisteerinud, sest lisaks pudelitele-purkidele tuli välja veel kingi, kummikuid, botikuid, käekotte ja nailonsukki.
Mis muidugi meele eriti mõruks teeb, siis aiamaa tagumine kolmandik on tõeline prügimägi. Maa seest turritavad välja taldrikukillud, riideräbalad, konservikarbid ja otse loomulikult klaasikillud.
Seega mõtted peenramaast võib rahulikult tulevikku lükata.

Algus tehtud.

Võtsin pikalt hoogu, et alustada tagumise esiku värvimist. Paljas mõte laevärvimisest, mis tähendab tunde ja tunde sundasendit kaelale, pani mind seda hetke aina edasi lükkama. Päris tegevusetult ma ei istunud, otsustasin järgi proovida seda tee-ise-tsemendist-ja-saunalinast lillepottide meisterdamist.
Kevadel ma juba korra katsetasin, aga tegu läks aia taha, tsemendi segu sai liiga vedel. Uus katse õnnestus. Üks pott on juba lilledega täidetud, teine ootab järge.

Õhtune valgus petab ära, potid on
heledamad sinakashallid.















Üleeile siis asusin lõpuks esiku kallale. Pahteldasin mõned auklikud kohad laes ja seintes. Teipisin ja katsin kiledega aknad-uksed. Eile lihvisin pahteldatud kohad ja puhastasin ruumi pahtlitolmust.
Seda lapikest lage värvisin oma 5 tundi. No kohe sugugi ei edenenud. Kael jäi kangeks lühikese ajaga, aga hambad ristis ma värvitud sain.

Täna hoopis teine tera, värvimine edenes kiiresti. Kuna otsustasime minna kergemat teed, siis jätsime liistud maha võtmata. Mul natuke rohkem pusimist, aga usun, et sellegipoolest hoiab aega kokku, ja pole karta, et liistude eemaldamisega mõni liist katki läheb.

Tahan nüüd õhtul alustada seinte värvimist, olen tegelikult täitsa põnevil. Pole ju veel täit kindlust selles, kas värvitoon sai õige või peab minema poodi uut ostma. Tarvo töölt tuleb, siis tahab lamp ka maha võtmist ja üks juhe koos lülitiga lahti kangutamist. Plaan on, et värvin seinu kas või hilise ööni, muidugi kui värv sobilikuks osutub.

Tuleb töine päev.

Päike paistab, vihma ei lubata. Saab hakata plaanitud sodivedu korraldama.

Eelmisest elukohast tõime ära vankriratta, mille tahaks kuuri seinale kinnitada ja ühe lillepoti sinna külge rippuma panna. Lilled ja kõrred juba ootavad istutamist.

Eile  tõime ära esiku värvid ja majalipule varda. Nüüd saab Jaanipäeva vääriliselt tähistada lipuga ja puha. Jaanitule peaproovi tegime ka juba ära.

Esiku seina ehib meil veel üks retro ese. Järjekordne pööninguleid, tõeline 60-ndate seinalamp. Kahju kohe, et nüüd on pööning lõplikult läbi tuuseldatud ja rohkem enam midagi põnevat leida pole.

Esikuvärvimise jutu peale Tarvo ohkas: jälle peab hakkama juhtmeid ja laeliiste lahti võtma hakkama.

 Saepuru ja muu prahi käru peale loopimine ja siis omakorda mahaloopimine võttis aega ca 3,5 tundi.
Ladustamise koht asus  umbes 10 km kaugusel, sõit võttis ka oma aja. Jõudsime vedada 2 kärutäit.

Pilt juba parem. Silma järgi tuleb üks kärutäis veel seda prahti. Näis, kuidas homme ilma ja viitsimist on.

Nädala pärast sada täis.

Kiirelt on see kolm kuud ja natuke peale uues kodus möödunud. Veel ei ole kadunud südamest õnnetunne päris oma kodu üle ja asendunud tavapärase (rutiinse) elurütmiga. Mis on ikka nii paganama tore tunne!
Jooksvalt sündmuste kirjapanek on kindlasti hoopis kergem, kui kuudetaguseid asju meenutada, aga üritan siiski mingit järjepidevust  tekitada viimase kolme kuu tegemistest.
Nagu ma juba maininud olen, siis talv on see hea aeg, et tegeleda näiteks vanade mööblitükkide tuunimisega. Magamistuppa tahtsin juba olemasolevale toolile paarilist, nii ma siis selle teoks tegin.

Triinule nikerdasin tabureti, et see sobiks tema lauakesega.

Magamistoas tundsin puudust kummutist. Pilguheit poodidesse viis mind järeldusele, et ma ikka ei raatsi osta  täispuidust kummutit, seda enam, et silm oli peal ühel vanal, päevi näinud mööblitrükil.

Nii ma siis mässasin sellega: värvieemaldamine, lihvimine, sahtlite parandus ja viimase asjana uute sahtlinuppude ostmine. Maksma läks see mulle ca 10 eurot.

Kelladega on mul üldse mingi kiiks. Pildil (üleval) olev kell on enda nikerdatud. Üldse on meil elamises lausa 5 kella. Esiku kell (alumine pilt) on vana nõukaaegne, millele sai uus sisu pandud.

Elutoas diivani taga olev sein tundus kuidagi nii lage, tuli mõte panna seinale mõned raamitud mõtteterad. Miks ingliskeelsed? Originaalkeeles kõlavad need kuidagi konkreetsemalt ja tabavamalt, kui tõlkes.

Kuna selle aasta kevad on pikalt vindunud, siis on olnud aega selliseid asju nikerdada.

Õues on nüüd niipalju muutunud, et ahervare on kadunud. Talvega lagunes plekkahi ise laiali ja korstna lammutas Tarvo laiali. Vaja veel see saepuru ja kiviklibu  kuhugi minema vedada, saaks maja tagant ka kenamaks.

Maikuus suviste ilmadega sai iluaiandusega möllatud, lilli ostetud ja pottidesse , kastidesse ning amplisse sätitud. Aga ilmataat jätkab aina öökülmadega. Tänane ilm on jälle täiesti käest ära: tuulepuhangud ca 20 m/s vaheldumas rahehoogudega. Nii mul siis küpses otsus kõik see lillemajandus tuppa tagasi kolida. Pööningu trepp pole just parim koht vähese valguse tõttu, kuid lasta tuulel ja rahel lilli räsida pole ka hea mõte.

Sügisel istutatud papagoi tulbid on täitsa papagoid, kuigi sibulaid istutades olin ma üsna skeptiline.
Tõin täna mõned õied tuppa silmailuks. Õue ju täna tahtmist küll minna pole, kuigi pidasin hommikul plaani natuke peenraid rohida.

Pilte olen välja printinud üksjagu, et kõik minu kallid oleksid kõik mul silma all.

Pildid on juba otsapidi ka kööki jõudnud.. Aga see on ka viimane.  Võib-olla.

Järgmine nädal algab mul puhkus. Esimese asjana võtan ette  õuepoolse  esiku värvimise.

Kaugemale plaane pole seadnud, spontaanse inimesna tekivad mul ideed ju üleöö ja täide pean ma need viima otsekohe.