Täna hommikul, aknast välja vaadates, kuidas sajab eriti laia lund, õigemini lörtsi, tundsin ma tõelist rõõmu, et laupäevane palehigis rabelemine ei olnud asjata. Praktiliselt 12 tundi jutti ma ainult värvisin ja värvisin, et saaks ometi selle töö kaelast ära. Tegelikult hakkas värviralli mul juba kolmapäeval pihta. Laupäeva hommikuks olin juba üksjagu meeleheitel, et jälle peab pintslid ja värvirulli kätte võtma. Kui ikka peab ühte suhteliselt pisikest ruumi 3x üle värvima, sest muidu ei kata värv puitseinu ära, siis on meeleheide kerge tekkima. Lisaks veel 2x uste ülevärvimine. Õhtuks oli hoog juba nii sees, et tõmbasin selle sama kollasega köögitoolid ka veel üle.
Kardin on muidugi vaja välja vahetada, valge ei sobi enam mitte. Midagi pruuni, ornamendiga või roosidega? Roosimotiiv pidi jälle moes olema. Kardinapuuga pean ka midagi ette võtma, lühikesevõitu teine.
Keldrisse viiv uks sai lõpuks uue lingi.
Taaskord olen hämmingus, kuidas hele värv teeb ruumi visuaalselt suuremaks ja valgemaks, kuigi see on ju teada, tuntud puhtalt optiline effekt.
Nüüd saab, hing täis rahulolu, hakata esimest adventi ootama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar