Taara käitlemisest.

Eilne päev pani punkti prahiveole. Laadisime veel 2 koormat prahti ja vedasime ära. Plats näeb välja juba päris hea. Kokku oleme ära vedanud tervelt 7 kärutäit lammutussodi, mis koosnes põhiliselt saepurust ja mädanenud lauajuppidest. Suur töö on tehtud ja ikka paganama hea tunne on küll. Jääb veel teha nipet-näpet: kangutada üles põrandalauad, vedada peale mulda ja külvata muru.

Võib-olla on jäänud veidi selgusetuks, et mida me siis nii pikalt jändasime selle platsiga.
Kunagi oli siin väike hoone, kus elati maja ehitamise ajal. Hoones oli köök ja tuba. Lisaks garaaž ja puukuur, mis veel on püsti. Kui meie siia kolisime, siis oli see hoone juba lagunenud seisus. Seda me siis olemegi likvideerinud kolmandat suve järjest.

Nüüd siis taarast.

Noolega märgitud kohast kaevas Tarvo välja tohutus koguses klaastaarat. Selle koha peal asus kunagi köök ja mis on eriti kummaline, et köögi põranda alla ladustati tühja taarat: hapukoore purke, piima,  veini ning õlle pudeleid.

Neid ämbritäisi kogunes pea kümme  täit. Lisaks veel 3 ämbrit pudelikilde.
Kas siis sel ajal (60-ndatel) taarapunkte veel ei eksisteerinud, et põranda alla taaraladu tekitati?! Või siis oli taara viimine mingi häbiasi?
Täpselt samasugune lugu oli minu töökaaslasel, kui tal hakati rehealuse põrandat üles võtma.  Välja tuli tohutu kogus klaastaarat. Igal juhul minu jaoks arusaamatu komme.
Tundub, et prügikäitlemist vist üldse ei eksisteerinud, sest lisaks pudelitele-purkidele tuli välja veel kingi, kummikuid, botikuid, käekotte ja nailonsukki.
Mis muidugi meele eriti mõruks teeb, siis aiamaa tagumine kolmandik on tõeline prügimägi. Maa seest turritavad välja taldrikukillud, riideräbalad, konservikarbid ja otse loomulikult klaasikillud.
Seega mõtted peenramaast võib rahulikult tulevikku lükata.