Tehtud tööd.

Ei saa jätta mainimata, et sel aastal on jaanipäeva eelne ilm täiesti erakordne. No ei mäleta, et enne jaani oleks lahvatanud selline kuumus. 30 kraadi kuumust on rohkem iseloomulik juulile. Iseenesest tore, aga tegutsemine sellises kuumuses kipub väga ruttu võhmale võtma. Mõtisklus ilmast sai kirja pandud seetõttu, et lihtsalt meenusid need korrad, kui planeeritud tööd oleme teinud vihmas ja külmas.

Asjad edenevad.
Vana põrand kogu kupatusega on välja roogitud.

Saepuru toppisime prügikottidesse. Selline kogus sai. Viisime Viljandi jäätmejaama, sest kohalik jaam küsib märksa rohkem raha.

Liiva väljakühveldamiseks tõime Cramost transportööri. Liivahunnik sai päris suur, kuigi vana liivakihti rookisime välja vaid labida sügavuse jagu.

Liivast lahtisaamisega on pisuke probleem, kuna see on savisegune, siis keegi seda ei taha eriti.
Sai küll pakutud ühele ja teisele. Praegu tulemusteta.

Värske liiva majja sisse teisaldamine kippus takerduma töövahendi: transportööri, puudumise tõttu. Cramost oli see välja renditud. Tarvo leidis Põltsamaalt ühe rendifirma ja tõi sealt selle ära. Liiv sai majja sisse 3 tunniga, mis on ikka super kiire tegutsemine, arvestades, et mina olin tööl ja abikäsi polnud kuskilt võtta. Vähemalt sai sama päeva õhtuks tööriist Põltsamaale tagasi sõidutatud ja rendi kulu 1 päeva jagu kokku hoitud. Kuludel tuleb hoolega silma peal hoida, sest esialgne kalkulatsioon on juba ületatud.  Kuludest teen kokkuvõtte hiljem.

Nädala algul, teisipäeval (16.06.) tegime tuuri Tartusse, Rait Woodi ja ostsime kogu põrandale vajamineva materjali ühe korraga ära. Päev varem tõi Tarvo soojustuseks villa kohale.
 Materjali paigutamisega ulu alla oli tükk tegemist. Lauad ja vill on kuuri all, talad köögis ja tuuletõke pööningul.

 Tänane, 10.06.20 kl.12 temperatuuride ülevaade: magamistoas 25,9; köögis 27,5; õues 29,5; remonditavas toas õnneks vaid 24,5 kraadi. Suvi!
Paar sõna kuludest. Seekord otsustasin koguda kokku kõik ostutšekid, mis põranda renoveerimisega kaasnevad. Huvitav endalegi neid numbreid kokku lüüa . Kahju, et see jäi tegemata magamistoa põranda vahetusel, oleks ka võrdlusmoment olemas, mis hinnad olid toona ja mis praegu.

Põrand.

Selle aasta talvel otsustasime, et põranda vahetust enam edasi ei lükka. Põranda kõikumine käimise ajal ja pokaalide klirin baarikapis hakkas ikka juba tõsiselt häirima.
Eelmisel nädalavahetusel tõstsime toa mööblist tühjaks. Selleks kulus meil terve päev. Osa mööblit, mis niiskust ei karda, viisime pööningule. Sektsiooni paigutasime magamistuppa. Nurgadiivani viisime tütre juurde , sest seda poleks me mingi valemiga suutnud majja ära paigutada.

Soome papp oli liimitud kondiliimiga laudpõranda külge ja veel lisaks väikeste naeltega kinni taotud. Selle maha võtmine oli paras pusserdamine.

Lauadade laius varieerus 10 cm kuni 18 cm. Nagu naabrimees kommenteeris, et nõuka ajal ehitati sellest, mida varastada osati. Riigi köis jne.

Põranda seisukord oligi täpselt nii nukker, nagu arvata võis. Soojustus alla vajunud, talad altpoolt mädad. Ja talade materjal hoopis omaette ooper. 

Kurvaks teeb aga vundamendi  nurgast leitu: kaks siilikese laipa. Igal juhul pole meie seda põhjustanud, sest põranda alla pidid nad pääsema siis, kui vundamendi tuulutusaugud lahti olid. Kui meie selle maja ostsime, siis kõikidel vundamendi aukudel olid purgid sisse topitud. Tarvo veel oli pahane, et sellist lollust küll teha ei tohiks. Eks selline tegevus eelmise omaniku poolt võib ka olla põhjus, miks põrand omadega õhtul on, sest tuulutusaugud on olnud kinni topitud. Nii see põranda alla kogunenud niiskus oma tööd talade lammutamise kallal alustas. Põranda alla pandud liiv on ka vale, liiga peenikese fraktsiooniga, veel üks tegur, mis talasid hävitab.

2,5 aastat vaikimist saab tänasega otsa.

Aja kiire kulg hämmastab mind viimasel ajal pidevalt. Kui ma vaatan, millal viimane postitus sai tehtud, siis hämming aina kasvab: et reaalselt ongi 2,5 aastat mööda lennanud!
Uusi kirjatükke kirjutama ajendab mind otsus renoveerida elutoa põrand.
       Alustuseks väike kokkuvõte "vaikimisajastu" tegemistest.
Pooleli jäi mu jutt õuepoolse esiku värvimisest. Välja näeb nüüd esik nii.

Ehitusliku poole pealt sai korda tehtud tänavapoolne välisuks. Pildifailide loomise aeg näitab, et toimus see augustis 2018.

Samasse suvesse jääb ka uute aiaväravate tegemine. Pildil veel näha välisuks enne korda tegemist.

Ajavahemik eelmisest aastast kuni selle aasta kevadeni oli mul sisustatud "mööbeldamise" ja unenäopüüdjate meisterdamisega.

Tumbad on mul viimasel ajal leivanumbriks muutunud. Kokku olen neid uuendanud juba 4. Ootel on veel 4 tükki, 2 neist tahab saada naabrinaine, 1 läheb töökaaslasele ja 1 on reservis.

2018 suvel tegi torm pahandust ka - lõhkus esiku akna. Aken oli vist haakidest lahti jäänud ja nii see siis mingi tugeva tuulehoo jõul eest ära kukkuski. Selline uskumatuna näiv lugu.

Põhjus, miks ma iial ei tahaks elada kortermajas.

Jaanituli 2018. a.

Kui lapselapsed suuremaks saavad, siis on abikäed olemas. Vähemalt ma loodan seda.

Varakevadel võtsime maha aiamaal kasvava kasesalu. Niikuinii oleks need puud jäänud ette, kui me ükskord järjega jõuame garaaž-sauna ehitamiseni. Pealegi olid need puud juba nii jämedaks kasvanud, et ilma raieloata ei võinukski neid maha saagida.

     Saime väikse riida saunapuid.

Veel üks ettevõtmine läks korda. Alustasime sissesõidu teel paiknenud jugapuu kännu 

väljajuurimist. Kaevasime ja kaevasime seda kändu lahti ja järjest süvenes veendumus, et see ikka  

 lootusetu ettevõtmine.                                                                                                                            

                                                                                                   

                                                                                                                                                        

Aga naabrimehe auto abil saime me sellest kännust lahti.

           

          Paras kännujurakas tuli maa seest välja.

Tehtud.

Täna hommikul, aknast välja vaadates, kuidas sajab eriti laia lund, õigemini lörtsi, tundsin ma tõelist rõõmu, et laupäevane palehigis rabelemine ei olnud asjata. Praktiliselt 12 tundi jutti ma ainult värvisin ja värvisin, et saaks ometi selle töö kaelast ära. Tegelikult hakkas värviralli mul juba kolmapäeval pihta. Laupäeva hommikuks olin juba üksjagu meeleheitel, et jälle peab pintslid ja värvirulli kätte võtma. Kui ikka peab ühte suhteliselt pisikest ruumi 3x üle värvima, sest muidu ei kata värv puitseinu ära, siis on meeleheide kerge tekkima. Lisaks veel 2x uste ülevärvimine. Õhtuks oli hoog juba nii sees, et tõmbasin selle sama kollasega köögitoolid ka veel üle.

 

Kardin on muidugi vaja välja vahetada, valge ei sobi enam mitte. Midagi pruuni,  ornamendiga või roosidega? Roosimotiiv pidi jälle moes  olema. Kardinapuuga pean ka midagi ette võtma, lühikesevõitu teine.




                               

















                                                  Keldrisse viiv uks sai  lõpuks uue lingi.

Taaskord olen hämmingus, kuidas hele värv teeb ruumi visuaalselt  suuremaks ja valgemaks, kuigi see on ju teada, tuntud puhtalt optiline effekt.
Nüüd saab, hing täis rahulolu, hakata esimest adventi ootama.

November.

Hmm, 16. juunil alustasin värvimist ja kuna valitud värvitooniga suutsin ikkagi puusse panna, siis nii mul see ettevõtmine seisma jäigi. Värv osutus nii jubedaks sinepikollaseks, et kadus igasugune tahtmine jätkata.

 Oma rolli mängib ka see, et juba ise sees elades, ei taha remonditööd eriti edeneda.
Nii see suvi tiksus omasoodu, päevadest said kuud ja esik ikka alles ootas oma järge.
Nüüd siis võtsin ennast lõpuks kokku ja otsustasin ripakil asja ära lõpetada.
Talvel ilma kütteta ruumi ikka ei värvi küll.

Väikest viisi realiseerime kavatsust elamine pelletiküttele üle viia. Ideaalis võiks see juhtuda juba järgmine suvi, saaks sellest Pioneer-pliidi risust lahti.
Vähemalt esimesed 2 radiaatorit on juba paigas, asi seegi. Üks suures esikus ja teine wc-s.

Suve meenutades mainin ära nii rohkem endale teadmiseks ja võrdluseks eelnevate ja järgnevate suvedega, et oli rohkem kui niru. Põhiliselt külm ja vihmane. Lilled kasvada ei tahtnud. Neljast jorjenist jõudis õitsema minna vaid üks.Tokkrooside õitsemist ma ei näinudki.
Vihmased ilmad soodustasid ka rooside kidumist, mässasin nendega terve suvi. Pritsisin ja pritsisin, küll ühe mürgiga , küll teise mürgiga, suve lõpuks oli tahmlaiksus või siis roosi-rooste (täpselt ei teagi) kallal pooltel roosidel.

Kui üks kalladest õitses kenasti, siis kollane kalla otsustas õitsemise sel aastal vahele jätta.

Niru suve tõttu jäi meil sel aastal esimest korda elus mere ääres käimata. Ainuke üritus, mis andis võimaluse meelelahutuseks, oli vabaõhuetendus linnamäel, 19-ndal augustil. See oli ka ainus päev suve jooksul, kus päevane temperatuur tõusis 29 kraadi peale. Keset etendust ikkagi piserdas korraks peent vihma, mujal eestis möllas samal ajal äike. Vihmakeebid ja varjud olid igaks juhuks kaasas, õnneks neid vaja ei läinudki.

              Etendus  oli vahva.

No nii,  maalritöö ootab.