Tehtud tööd.

Ei saa jätta mainimata, et sel aastal on jaanipäeva eelne ilm täiesti erakordne. No ei mäleta, et enne jaani oleks lahvatanud selline kuumus. 30 kraadi kuumust on rohkem iseloomulik juulile. Iseenesest tore, aga tegutsemine sellises kuumuses kipub väga ruttu võhmale võtma. Mõtisklus ilmast sai kirja pandud seetõttu, et lihtsalt meenusid need korrad, kui planeeritud tööd oleme teinud vihmas ja külmas.

Asjad edenevad.
Vana põrand kogu kupatusega on välja roogitud.

Saepuru toppisime prügikottidesse. Selline kogus sai. Viisime Viljandi jäätmejaama, sest kohalik jaam küsib märksa rohkem raha.

Liiva väljakühveldamiseks tõime Cramost transportööri. Liivahunnik sai päris suur, kuigi vana liivakihti rookisime välja vaid labida sügavuse jagu.

Liivast lahtisaamisega on pisuke probleem, kuna see on savisegune, siis keegi seda ei taha eriti.
Sai küll pakutud ühele ja teisele. Praegu tulemusteta.

Värske liiva majja sisse teisaldamine kippus takerduma töövahendi: transportööri, puudumise tõttu. Cramost oli see välja renditud. Tarvo leidis Põltsamaalt ühe rendifirma ja tõi sealt selle ära. Liiv sai majja sisse 3 tunniga, mis on ikka super kiire tegutsemine, arvestades, et mina olin tööl ja abikäsi polnud kuskilt võtta. Vähemalt sai sama päeva õhtuks tööriist Põltsamaale tagasi sõidutatud ja rendi kulu 1 päeva jagu kokku hoitud. Kuludel tuleb hoolega silma peal hoida, sest esialgne kalkulatsioon on juba ületatud.  Kuludest teen kokkuvõtte hiljem.

Nädala algul, teisipäeval (16.06.) tegime tuuri Tartusse, Rait Woodi ja ostsime kogu põrandale vajamineva materjali ühe korraga ära. Päev varem tõi Tarvo soojustuseks villa kohale.
 Materjali paigutamisega ulu alla oli tükk tegemist. Lauad ja vill on kuuri all, talad köögis ja tuuletõke pööningul.

 Tänane, 10.06.20 kl.12 temperatuuride ülevaade: magamistoas 25,9; köögis 27,5; õues 29,5; remonditavas toas õnneks vaid 24,5 kraadi. Suvi!
Paar sõna kuludest. Seekord otsustasin koguda kokku kõik ostutšekid, mis põranda renoveerimisega kaasnevad. Huvitav endalegi neid numbreid kokku lüüa . Kahju, et see jäi tegemata magamistoa põranda vahetusel, oleks ka võrdlusmoment olemas, mis hinnad olid toona ja mis praegu.

Põrand.

Selle aasta talvel otsustasime, et põranda vahetust enam edasi ei lükka. Põranda kõikumine käimise ajal ja pokaalide klirin baarikapis hakkas ikka juba tõsiselt häirima.
Eelmisel nädalavahetusel tõstsime toa mööblist tühjaks. Selleks kulus meil terve päev. Osa mööblit, mis niiskust ei karda, viisime pööningule. Sektsiooni paigutasime magamistuppa. Nurgadiivani viisime tütre juurde , sest seda poleks me mingi valemiga suutnud majja ära paigutada.

Soome papp oli liimitud kondiliimiga laudpõranda külge ja veel lisaks väikeste naeltega kinni taotud. Selle maha võtmine oli paras pusserdamine.

Lauadade laius varieerus 10 cm kuni 18 cm. Nagu naabrimees kommenteeris, et nõuka ajal ehitati sellest, mida varastada osati. Riigi köis jne.

Põranda seisukord oligi täpselt nii nukker, nagu arvata võis. Soojustus alla vajunud, talad altpoolt mädad. Ja talade materjal hoopis omaette ooper. 

Kurvaks teeb aga vundamendi  nurgast leitu: kaks siilikese laipa. Igal juhul pole meie seda põhjustanud, sest põranda alla pidid nad pääsema siis, kui vundamendi tuulutusaugud lahti olid. Kui meie selle maja ostsime, siis kõikidel vundamendi aukudel olid purgid sisse topitud. Tarvo veel oli pahane, et sellist lollust küll teha ei tohiks. Eks selline tegevus eelmise omaniku poolt võib ka olla põhjus, miks põrand omadega õhtul on, sest tuulutusaugud on olnud kinni topitud. Nii see põranda alla kogunenud niiskus oma tööd talade lammutamise kallal alustas. Põranda alla pandud liiv on ka vale, liiga peenikese fraktsiooniga, veel üks tegur, mis talasid hävitab.

2,5 aastat vaikimist saab tänasega otsa.

Aja kiire kulg hämmastab mind viimasel ajal pidevalt. Kui ma vaatan, millal viimane postitus sai tehtud, siis hämming aina kasvab: et reaalselt ongi 2,5 aastat mööda lennanud!
Uusi kirjatükke kirjutama ajendab mind otsus renoveerida elutoa põrand.
       Alustuseks väike kokkuvõte "vaikimisajastu" tegemistest.
Pooleli jäi mu jutt õuepoolse esiku värvimisest. Välja näeb nüüd esik nii.

Ehitusliku poole pealt sai korda tehtud tänavapoolne välisuks. Pildifailide loomise aeg näitab, et toimus see augustis 2018.

Samasse suvesse jääb ka uute aiaväravate tegemine. Pildil veel näha välisuks enne korda tegemist.

Ajavahemik eelmisest aastast kuni selle aasta kevadeni oli mul sisustatud "mööbeldamise" ja unenäopüüdjate meisterdamisega.

Tumbad on mul viimasel ajal leivanumbriks muutunud. Kokku olen neid uuendanud juba 4. Ootel on veel 4 tükki, 2 neist tahab saada naabrinaine, 1 läheb töökaaslasele ja 1 on reservis.

2018 suvel tegi torm pahandust ka - lõhkus esiku akna. Aken oli vist haakidest lahti jäänud ja nii see siis mingi tugeva tuulehoo jõul eest ära kukkuski. Selline uskumatuna näiv lugu.

Põhjus, miks ma iial ei tahaks elada kortermajas.

Jaanituli 2018. a.

Kui lapselapsed suuremaks saavad, siis on abikäed olemas. Vähemalt ma loodan seda.

Varakevadel võtsime maha aiamaal kasvava kasesalu. Niikuinii oleks need puud jäänud ette, kui me ükskord järjega jõuame garaaž-sauna ehitamiseni. Pealegi olid need puud juba nii jämedaks kasvanud, et ilma raieloata ei võinukski neid maha saagida.

     Saime väikse riida saunapuid.

Veel üks ettevõtmine läks korda. Alustasime sissesõidu teel paiknenud jugapuu kännu 

väljajuurimist. Kaevasime ja kaevasime seda kändu lahti ja järjest süvenes veendumus, et see ikka  

 lootusetu ettevõtmine.                                                                                                                            

                                                                                                   

                                                                                                                                                        

Aga naabrimehe auto abil saime me sellest kännust lahti.

           

          Paras kännujurakas tuli maa seest välja.