Tagasi ja edasi koos tänusõnadega.

Olen korduvalt mõelnud, et üks  pildiseeria tuleks veel lisada, aga pole saanud mahti. Nende piltidega oleks mul tulnud alustada oma esimest sissekannet blogisse. Pildid tegi Tarvo oma nutikaga, kui me päris esimest korda maja vaatama läksime.

                                                                   Kelder:

                                                                          Köök:

                                                                      Pesuruum:

                                                                   Magamistuba:

                                                                 Elutuba:

                                                                   Esik ja WC:

                                                                          Pööning:

Täna lihvisin ja lakkisin pööningule viivat ust. Mind jubedalt häirisid mustad käejäljed piidal ja ukselingi ümbruses. Nüüd näeb see uks hoopis parem välja. See on ainuke uks majas, mis pole värvitud ja sellest on tuline kahju. Mulle üldse ei meeldi tegelikult värvitud uksed. Teine asi,mis mind häirib, kõikidele sisemistele ustele (neid on tervelt 10 tükki) on paigaldatud Vasara lukud. Milleks küll?



Aeg jõudis õhtusse ja Tarvo tulekuga sai
siis lõpuks köögist magamistuppa viiv uks
eest ära võetud ja plaadiga kinni löödud.
Ukse ümbert pahteldasin ja krohvisin ära päev varem. Täitsa ise segasin krohvisegu kokku ja mätsisin pahtlilabidaga suurema prao kinni. Veel veidi pahteldamist, lateksit  ja siis saab asuda minu jaoks põneva osa kallale: kahhelkivi imitatsiooniga tapeedi panemine ja selle ülelakkimine. Kodukirjast saadud ideed on põnev järgi proovida, isegi kui see on ajutine lahendus. Sein tuleb ühelt maalt maha lõhkuda, (pliidi- ja ahiküttte asemele tuleb pelletiküte) ja edasi tõsta, sest uus köögimööbel ei mahuks praegu ühegi valemiga sisse.






















Tänusõnadest.
Olen tõeliselt tänulik oma tütrele, kes näitas mulle, kuidas tuleb värvirulliga värvida. Täitsa tõsi, ma pole elu sees värvirulli käes hoidnud. Samuti polnud mul aimugi, et valmisvärvi peab veega lahjendama. Oma peaga poleks ma selle peale tulnudki. Ma oleks  pläkerdanud ja mäkerdanud ja kirunud nii et maa must ning kahe päeva asemel möllanud nädal aega. Veel aitas ta mul riisuda lehti aiataguselt muruplatsilt ja ma tõesti loodan, et rohkem enam neid  kraapima ei pea.
Täna õhtul oli mul kohe kahju ära minna soojast ja õdusast majast(ahi ja pliit olid köetud) külma (ainult 2 kraadi sooja näitas), udusesse, pimedasse(elektri kokkuhoid tänavavalgustuse pealt) öhe oma praegusesse kodusse.