Hmm, 16. juunil alustasin värvimist ja kuna valitud värvitooniga suutsin ikkagi puusse panna, siis nii mul see ettevõtmine seisma jäigi. Värv osutus nii jubedaks sinepikollaseks, et kadus igasugune tahtmine jätkata.
Oma rolli mängib ka see, et juba ise sees elades, ei taha remonditööd eriti edeneda.
Nii see suvi tiksus omasoodu, päevadest said kuud ja esik ikka alles ootas oma järge.
Nüüd siis võtsin ennast lõpuks kokku ja otsustasin ripakil asja ära lõpetada.
Talvel ilma kütteta ruumi ikka ei värvi küll.
Väikest viisi realiseerime kavatsust elamine pelletiküttele üle viia. Ideaalis võiks see juhtuda juba järgmine suvi, saaks sellest Pioneer-pliidi risust lahti.
Vähemalt esimesed 2 radiaatorit on juba paigas, asi seegi. Üks suures esikus ja teine wc-s.
Suve meenutades mainin ära nii rohkem endale teadmiseks ja võrdluseks eelnevate ja järgnevate suvedega, et oli rohkem kui niru. Põhiliselt külm ja vihmane. Lilled kasvada ei tahtnud. Neljast jorjenist jõudis õitsema minna vaid üks.Tokkrooside õitsemist ma ei näinudki.
Vihmased ilmad soodustasid ka rooside kidumist, mässasin nendega terve suvi. Pritsisin ja pritsisin, küll ühe mürgiga , küll teise mürgiga, suve lõpuks oli tahmlaiksus või siis roosi-rooste (täpselt ei teagi) kallal pooltel roosidel.
Kui üks kalladest õitses kenasti, siis kollane kalla otsustas õitsemise sel aastal vahele jätta.
Niru suve tõttu jäi meil sel aastal esimest korda elus mere ääres käimata. Ainuke üritus, mis andis võimaluse meelelahutuseks, oli vabaõhuetendus linnamäel, 19-ndal augustil. See oli ka ainus päev suve jooksul, kus päevane temperatuur tõusis 29 kraadi peale. Keset etendust ikkagi piserdas korraks peent vihma, mujal eestis möllas samal ajal äike. Vihmakeebid ja varjud olid igaks juhuks kaasas, õnneks neid vaja ei läinudki.
Etendus oli vahva.
No nii, maalritöö ootab.
