Läänerindel muutusteta vol.2 ...

Ikka aknad. Seitsmest neli on valmis, 3 tükki veel. Suur abi oli täna Triinust, kes ulatas abikäe, et värvimine kiiremalt läheks. Kuu alguses, kui ma aknasaagat alustasin, siis ma  sinisilmselt kujutasingi ette, et päev ja aken. Reaalsus on aga teine, ainuüksi vana värvi mahakraapimine ja liivapaberiga ülenühkimine võtab juba aega. Aga see selleks - vähem hala, pikem samm! :)

                                                 Stiilinäide esikuakna pintseldamisest.

Läänerindel muutusteta.

Täna hommikul startisime Viljandisse, et täiendada aknavärvi- ja maalriteibi varusid, ostsime ka portsu haake akende jaoks, sest aknad on raamide sisse kinni taotud naeltega. Oma tööde ja tegemistega praegu eriti edasi liikunud ei ole: mina värvin jätkuvalt aknaid ja Tarvo lammutab kuur-garaaži. Aga stiimul ei tohi ära kaduda, seega ostsime ära elutoa mööbli. Ja ma olin selle ostu üle paduõnnelik.

Leiud.

Tänane päev algas taaskord magamistoa akende värvimisega ja viimaks sain siis tehtud. Jess!

Leidudest. Tänane päev tõi päevavalgele ühe imeliku leiu. Kuuri laest, saepuru seest pudenes põrandale paberinuts, mis sisaldas detonaatoreid!!

Tarvo siis helistas 112-te ja teavitas oma leiust. Oma juttu rääkis ta 3 korda erinevatele asjameestele.
Lubati saata välja politsei. Politsei tuli kohale, tegi pilti ja laskis veel kord Tarvol rääkida leidmise asjaoludest.

Politsei omakorda teavitas pommigruppi, kes siis Luunjast kohale tuli.

Ei kujuta ette, mida naabrid mõelda võisid, aga kui see uudis peaks "Sakala" lehte jõudma, siis ei pea meie hakkama naabritele "aru andma", ju nad ise pildi kokku panevad. Pommimees küll mainis, et kui "Sakalast" peaks keegi pressiteadet lugema, siis me võime kuulsaks saada. Aga ei tulnud ühtki reporterit meie värava taha kõõluma, ega Elmo Riigi oma pikkade "torudega" pilti nuruma.
Üks leid veel: need on jootekolvid ja jumal teab, mis ajastu viinapudel.

Nende sekelduste peale sai ikka midagi tehtud ka: köögiaken peaaegu värvitud ja järgmine, esiku aken  vanast värvist lahti kraabitud. Maalriteip sai otsa ja sellega sai tänasele päevale punkt pandud.

Sinine kolmapäev - 12. august.

Ei istunud mulle sel päeval remondi tegemine mitte üks tera. Värvi ja värvi ja ei saa kuidagi nende magamistoa akendega ühele poole. Pintsel pudenes  käest välja mulla sisse, kaameral jäi mälukaart koju. Ilm oli ka selle suve palavaim (+30 või rohkem), mis sugugi ei soosinud tööle pühendumist.
Tarvot ilmselt ei seganud ei ilm, ega minu paha tuju, sest temal edenes kuuri lammutamine üsna nobedalt.

 Aga need sodihunnikud, mis hakkavad juba vaikselt maja varjama, ajasid mind veel rohkem masendusse. Kell 5 õhtul panime pillid kotti ja tulime tulema.

Aeg maha.

Nädalavahetus tõotas tulla suvine  ja otsustasime hoopis puhata. Pole ju seda va suve olnudki, ikka külm, tuuline ja vihmane. Laadisime siis oma  telkimise varustuse autosse ja kulgesime Kablisse. Tarvo sugulaste juures, Kablis oleks võinud vabalt ööbida, aga meie kindel plaan nägi ette telgiromantikat.
Telkima suundusime Krappi, mis oli tõeliselt ülerahvastatud. Tiirutasime edasi-tagasi ja lõpuks siis leidsime vaba nurgakese, kuhu ankrusse jääda. Enda meelest parkisime oma auto ja püstitasime telgi igati teisi inimesi arvestades, aga ikka tuli  naabruses telkijatelt kommentaar: " Hm, nüüd siis pargitakse juba teeradadele!" Ja otse loomulikult olid need inimesed Suure-Jaanist, ha-ha! Arvestades, kes olid need kommenteerijad, siis ma ei imesta.

Järgmisel päeval tegime väljasõidu Limbažisse koos Tarvo õe perega, käisime hõbedamuuseumis,

  mis  oli fantastiline elamus.  Kuna minul ei olnud kaasas ID-kaarti, siis sõitsime n.ö. külavaheteid pidi, et mitte komistada läti politsei otsa.                                                                                           

         
  Öösel hilja üritasin äikest pildile saada, aga äike oli kaugel ja pildiline tulemus suht kesine.

Hing küll kripeldas remondi pärast, aga millalgi peab inimene ju puhkama ka.                                                                                                                                        

Kuusk.

Tänasega võib hõbekuuse teema lõpetatuks lugeda. Ei olnudki vaja rendist tõstukit võtta, piisas kahest käest, saest, redelist ja koormarihmast (turvalisuse tagamiseks).

Mina muidugi tänaseks päevaks püstitatud eesmärgist ennast läbi ei närinud. Aknaraamide värvimine ei käi sugugi nii kiiresti, kui ma ette kujutasin. Ja aknaid on veel 5.

Tänased toimetused.

Täna sai käidud vallas, et saada raieluba hõbekuuse mahavõtmiseks. Õnneks loa eest raha ei küsita. Puudega seoses on üks mure veel, milllest sai ka vallaametnikuga räägitud. Nimelt kasvab maja ees igavesti suur pärn, mis meie arvates kujutab reaalset ohtu meie majale. Puu on kahes harus ja tundub olema seest mäda. Üks harudest, mis maja poole kaldu, võib vabalt lajatada otse katusele. Maja on küll kindlustatud, aga seda õnnetust küll vaja pole. Näis, mis otsusele vallas jõutakse, Variante on kaks: kas maha või vitsad. Meie eelistaks esimest, sest see pärn varjab valgust, tekitab tohutult riisumismaterjali ja maja ees on  ka päikselisel päeval hämar.
        Täna siis alustasin magamistoa akendest. Kraapisin maha vana lahtilöönud värvi ja nühkisin liivapaberiga üle. Tegelikult tahtsin täna raamid ka üle värvida, aga ei jõudnud.                    

Tarvo jätkas saagimistöödega ja sellel ei näi lõppu tulevatki. Ühtki tööd ei saa ju teha, kui pole korralikke tööriistu. Sai siis ostetud selline pill.

Maja ees, hõbekuuse kõrval, laiutas ju veel üks okkaline monstrum.

                                                              Plats puhas, jess!

Igal juhul oli Tarvo tegutsemine silmaga näha ja käega katsuda, mina see-eest nagu polekski täna

midagi erilist korda saatnud.